Suhe karude ja põlisrahvaste esivanemate vahel on olnud läbi aegade alati olemas. On laialtlevinud uskumus, et meie, inimesed, põlvnesime karudest. Kui karu võtaks naha seljast, siis ta näeks välja nagu inimene. See tänaseni põimitud erinevate uskumuste ja kultuuride rikkalikku pärandisse ning lugudesse.
Karu on peetud alati väeinimeste väga oluliseks vaimukaitsjaks. Ta on mänginud keskset rolli meie esivanemate kõige elementaarsemates riitustes: šamanismi ja maaühenduse praktikates, haigete ja vigastatute tervendamises, initsiatsioonirituaalides ja jahiga seotud riitustes.

Jagan siia erinevate loodusrahvaste pärimusi ja tavasid metsaisanda – Karu väest ja temaga seotud esemetest.

Karukäpp küünistega

Paljud iidsed rahvad uskusid karu käppade maagilistesse omadustesse. See on rohkem kui lihtsalt ehe, see on iidne amulett, mis ühendab inimest looduse jõuga. See aitab leida sisemise tugevuse, nagu „Kuningas“ valitseb ise metsa. Arvati, et neil on võime tervendada, meelitada ligi õnnistusi ja õnne, vältida kurja mõju ja kaitsta ebaõnne või halva õnne eest. Eriti südame tervendajana. Nii vaimse kui füüsilise poole pealt.

• Karukäppa on naelutatud maja, lautade või beebivoodi kohale, et kaitsta kurja vaimu ja halva silma eest. Käpaga hälli või lapse puudutamine sümboliseeris karu tervise, jõu ja rahuliku, sügava une ülekandumist. Usuti, et Peremehe käpa poolt “kaitstud” laps kasvab tugevaks ja terveks ning karu ise ilmub nende unenägudesse. Siberi vanasõna: “Karu käpp kiigutab, karu jõud embab.”
• Käppa kanti, et saada tugevamat tervist ja õnne karmides töödes – näiteks jahil ja merel. See kaitses vara varaste eest ning kariloomi surma ja haiguste eest.
• Käppa peeti karu hinge osakese kandjaks, seda toideti (määrides õli või rasvaga). See oli kõige tugevam amulett kurjade vaimude vastu, mis andis omanikule karujõu ja vastupidavuse.
• Inimene karukäpaga pole kunagi nõrk.
• Käppa peeti ka autoriteedi sümbolina. Seda võidi riputada üles kui jõu ja tarkuse märki, mis oli võimeline “purustama” igasugused ebakõlad ja rahutused. Samuti usuti, et vaenlase šamaanilt varastatud käpp võtab temalt võimu.
• Siberi ja Kaug-Ida rahvaste jaoks oli sissepääsu juures olev käpp märgiks, et maja kaitseb peremeesvaim. Hakassia vanasõna: “Käpp ukse kohal hoiab kurjad vaimud eemal.” Karukäpa sissepääsu kohale riputamise komme on üks levinumaid ja arhailisemaid paljude Euraasia rahvaste seas.
• Siberi rahvastel oli rituaal, kus karu käpaga hõõruti valutavat kohta. Usuti, et see “tõmbab haiguse välja”.
• Karu küünised aitab hoida ühendust maaga, Maaemaga. Karu kaevab juurikaid ja valmistab omale talveks magamiskohta Maaema üsas.

Kihvad

Kui karu küünis on tema side maa, esivanemate ja võimsa haarde sümbol, siis kihv ja hammas kehastavad tema algset jõudu, kaitsevaimu ja purustamatut väge. Arvati, et kihva kandja omandab karu raevu ja kartmatuse võitluses, tema tugeva tervise ja võime võita kõiki raskusi.

• Põhja jahimeeste ja kalurite jaoks oli karu kihv hinnalisem amulett, mis oli jõult isegi küünisest üle. Seda kanti salaja kehal, et looma jõud kaitseks omanikku haavade, haiguste ja nähtamatute ohtude eest. Eriti suurt jõudu omistati just kihvale – kui karu relvale. Arvati, et see kaitseb mitte ainult metsas, vaid ka merel tormide ja mereloomade eest.
• Karuhamba õmblemine riietesse kaitses jahimeest „kurja silma“ eest ja aitas jääda saagi jaoks märkamatuks.
• Karuhambaga hõõruti haiget kohta, uskudes, et see „tõmbab“ haiguse välja ja annab karule omast väge ning tervist.
• Kihv kehastas sõjakust, agressiivset kaitset ja haavatamatust. Jahimees, kes kandis kihva, sai „karusüdame“ – kartmatuse ja raevu võitluses iga loomaga.
• Šamaanid kasutasid sageli karu kihvu oma rituaalides ja kostüümidel, et kaitsta end kurjade vaimude eest allilmareisidel.
• Kihv riputati poisi hälli kohale, et ta kasvaks tugevaks ja julgeks sõdalaseks.
• Karu kihva peeti ka sõjaliseks amuletiks. Seda hinnati kõrgemalt kui küünist, kuna see kehastas looma peamist relva. Kihv pandi hõbedasse ja kanti riiete peal või mütsi küljes kui vapruse märki ja samal ajal võimsat kaitset. Arvati, et kihv kaitseb mitte ainult kuulide ja mõõkade eest, vaid teeb kandja löögi sama purustavaks kui karu oma.
• Kihva anti ka isalt pojale edasi kui julguse ja sugupõlve kaitse sümbol.

Karu kolju

Kui küünis ja kihv on karu relvad, siis tema kolju on tema vaimu tempel. See on sild esiisade maailma, elu ja surma ringkäigu sümbol ning meeldetuletus, et tõeline jõud sünnib tarkusest, mitte ainult lihastest. Koljust tehtud lamedad kettad, mis on nöörile aheldatud palvehelmesteks, on „Isanda“ vaimu kontsentratsioon.

• Karu otsmikult pärit luuhelmes avab tee taevasse.
• Kolju laguneb mullas, aga kätes rändab igavesti edasi. Et mõista paremini loomavaimu, sõrmitse tema koljust tehtud luuhelmeid.
• Karu vaim on loodud mitte raevuks, vaid vankumatuse õppimiseks.
• Arvati, et koljuluu helmestest tehtud kee koondab sõdalase tahte, teravdab vaimu ja kaitseb mitte ainult nähtavate vaenlaste eest, vaid ka pimedate jõudude eest, millega inimene kaugel kodust kokku puutus.

Lõualuu

Kui hambad on karu hirmuäratav relv, siis lõualuu on selle relva hoidmiseks mõeldud tupp. Karu lõualuu on omanud erilist staatust paljudel rahvastel. Lõualuust valmistati pühasid esemeid, sealhulgas amulette. Arvati, et lõualuus peitub mitte ainult jõud, vaid ka võime hoida õnne ja suunata seda õigele teele. Nagu lõualuu hoiab hambaid, aitab see ka omanikul hoida õnne enda lähedal, aitab keskenduda võitluses või jahil ning õpetab “keelt hammaste taga hoidma” ja mõtteid rohkem enda teada jätma.

Karuravim ja maagia

Meie esivanemad, kes austasid Karuema kui vaimuabilist, mässisid end karunahkadesse, kandsid karu küünistest kaelakeesid, maalisid näole ja kehale karumärke, kasutasid trummidel ja tegid karukujuliselt nikerdatud esemeid. Ravitseremooniatel ja ravimites kasutati karu küüniseid, sappi ja karurasva. Nad tantsisid nii, nagu arvasid, et karud tantsivad, ja laulsid loomale väelaule. Nad sõid samu taimi, mida sõid karud ja kasutasid ka neid ravimitena. Usuti, et karudel on eriteadmised ravimtaimedest. Ta teab milliste taimedega end tervendada. Inimesed ja karud on mõlemad toiduotsijad – kõigesööjad olendid, konkureerides samade toiduallikate pärast. Karuravimiteks peetakse neid looduslikke taimi ja juuri, mis on erakordselt toitvad, magusad, maitsvad, kudesid kasvatavad ja taastavad, annavad jõudu ja ka energeetilist kaitset.

Inimene ja karu kõndisid samu radu, püüdsid samu kalu, kaevasid samadest metsadest juuri ning korjasid aastast aastasse samu marju, seemneid ja pähkleid. Oleme karuga koos eksisteerinud aastatuhandeid. Meie suhe on alati olnud lugupidav ja vastastikku austav. Arvatakse, et karud on üleloomulikud ja müstilised olendid, kes on tarkuse poolest jumalikud, kõikvõimsad ja kõikjalviibivad. Neil on teadmised elu ja surma rituaalidest, osaliselt seetõttu, et nad näivad sügisel surevat ja kevadel ellu äratavad. Samuti arvatakse, et karud on võimelised inimkõnest aru saama.

Karu sümboliseerib teadvuse tugeva jõu äratamist. Karuravi tugevuseks on jõud taastada harmooniat ja tasakaalu — tervendada. Karu Vaim on paljudes kultuurides tuntud kui Suur Tervendaja. Karusid peetakse vaimse jõu ja füüsilise jõu kehastuseks. Karu on unenägude aja hoidja ja talletab unenägude õpetusi seni, kuni unenägija nende peale ärkab.

Karud on aktiivsed öösel ja päeval. Meie esivanematele tähendas see seost päikeseenergiaga – tugevuse ja jõuga ning kuuenergiaga – intuitsiooniga. Karu tarkust omaks võttes võtame iseenda sees õppetunnid, et õppida mõlemat tasakaalustama.

Karu õpetab liikuma maailmade vahel, kuidas liikuda taeva ja maa vahel ning maa sees. Ta kutsub laskuma pimedasse niiskesse koopasse, et saaksime kogeda seda, mida vaimumaailm soovib meiega jagada. Karu tõuseb koos meiega Valgusesse, muutes pimeduse müsteeriumid valguses ja valguse pimeduses mõneks sügavamaks teadmiseks kojutulekust, kojuminekust ja kõigi jaoks kodus olemisest.

Karumeditsiin on võimas ravim, mis toob paranemise, uuenemise ja taassünni. See on kingitus, mille toob Karu neile, kes elavad koos Karuraviga. See on karu vaimuga seotud jõud, eriti karu paranemisvõime.

Karumeditsiin õpetab meile sisekaemust ja intuitsiooni, aidates meil oma kogemusi seedida, et avastada enda sees vastused kõigile meie küsimustele. Kui me aeglustame ja kuulame, mida meie intuitsioon ütleb, siis meie sisemine teadmishääl meile ka vastab. Meil kõigil on vaiksete teadmiste karu tarkust. Aeg-ajalt on hea minna iseendasse. Võime leida oma vastused mistahes väljakutsetele, millega silmitsi seisame, võimaldades olla meie ise. Kuid nagu Karu, peab tema teadma, millal talveunest välja tulla ja ümbritseva maailmaga suhelda. Karumeditsiin esindab ka emalikku armastust, kannatlikkust, toitmist, tervendamist, tasakaalu, harmooniat, surma ja taassünni tsükleid, eristamisvõimet, tarkust, jõudu, kaitset, turvalisust, unistusi, intuitsiooni ja enesevaatlust ning psüühilisi jõude. Karumeditsiin on Maaema energia, ehk siis alatine leebe hoolitsus, millega kaasneb tervendav armastus. Karumeditsiin õpetab sisenema sisemisse vaikusesse, et astuda silmitsi oma sisemise peegliga. Need sisemised peegeldused, mida inimene näeb, näitavad tema tõelist mina (Vaimu) koos kõigi selle nõrkade ja tugevate külgedega. Kui Karu tuleb, räägib Karu sügavatest tõdedest, mida ei saa eirata. Ta näitab, kuidas ennast tunda ja sellele teadmisele truuks jääda. See on sügavate psüühiliste võimete õpetaja, mis viivad šamaanirännakutele ja oma sisemise vaimu projitseerimisele.

Mana